Ene Pars alustas tekstiilikunstnikuna 1980. aastate alguses. Kunstniku loometee algust tähistab rahvusliku koekirjaga erksavärviline kootud sõrmkinnas – monumentaalne kudum „Mulgi sõrmik“ (1982) mõõtudega 230x100 cm, kus ta kasutas erinevaid kindamustreid. Üldise stagneerumise taustal mõjus mäng rahvusmustritega üleelusuuruses triviaalsel esemel kui värske tuul. Teos äratas kohest tähelepanu ja pälvis medali 1983. aastal Riias toimunud Noorte Tarbekunstinäitusel.


 Toetudes sajandivanustele tekstiilitraditsioonidele, on Ene Pars välja kujundanud oma isikupärase stiili, mis ilmestab kõiki tema rahvuslikes mustrites katte- ja seinavaipu. „Triibukoodi“ kollektsiooni algus ulatub tagasi 2005. aastasse.

 

Ene Pars on näoga ajalukku pööratud kunstnik, kes loob kaasaegses võtmes tekstiiliteoseid, mis sobivad nii moodsasse kui ka klassikalisse interjööri.

 

Ene Parsi triibu- ja ruuduvaibad pole telgedel kootud vaid riideribadest kokku õmmeldud. Tehniliselt töömahukate tekstiilide loomisel kasutab ta linaseid kangaid. Need on tihedalt läbi tepitud ja voodrile õmmeldud. Üle kolmekümne aasta lapitehnikat viljelnud kunstnik valdab tehnikat nii perfektselt, et jääb mulje nagu oleks tegemist kootud vaipadega. Rõhutades triibustike seotust just kindla territooriumiga Eestist, on ta oma triibuvaipadele kihelkondade nimed peale tikkinud. Kõik triibustikud on autentsed, ent triipu on suurendatud mitmekordselt, vahel isegi kuni kümme korda. Aastal 2007 pälvis Ene Pars Eesti Tekstiilikunstnike Liidu eripreemia lapitehnika disainerlikule tasemele arendamise eest.

 

Oma loominguga on Ene Pars pälvinud tähelepanu ja tunnustust: Eesti Tekstiilikunstnike Liidu preemia Aasta tekstiilikunstnik 2010; Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia, 2008; Eesti Tekstiilikunstnike Liidu ja Lühikese Jala Galerii preemia, 2007 ja 1999.

 

Triip ja ruut on vanimad riidesse sisse kootud kaunistused, mida   tunnevad peaaegu kõik maailma rahvad. Meie rahvakunstis on hulk sajanditevanuseid tekstiilitraditsioone: vaibad, voodi- ja sõidutekid ning mitmesugused naiste rõivastuses olnud üleviskerätid, mis kuuluvad arhailisemate tekstiilide hulka. Üks Eesti rahvakunsti avaldusvorme on triibuline seelik, mis on naiste käsitöö alal olnud esikohal. Eestis oli seeliku triipude järgi kerge määrata, missugusest kihelkonnast selle kandja pärit oli.

 

 

Merike Alber

Toimetanud Kaire Tali        

 Näitust toetab Eesti Kultuurkapital