Stockholmi Eesti Majas (Wallingatan 34) on 18. jaanuarist 15. veebruarini 2019 avatud Maasike Maasiku gobelääninäitus. Näitust kureerib Eesti Tekstiilikunstnike Liidu juhatuse poolt Kadi Pajupuu. Toetab: Eesti Kultuurkapital

Millises keskkonnas saad loominguga tegeleda? 

Töötan üksi ja vaikuses oma turvalises ja tuttavas keskkonnas. Võtan oma loomingulist tegevust väga tõsiselt, mängulisem või eksperimenteerivam suund pole minu rida. Võõras keskkonnas kohanen halvasti, olen vilets keskenduja, välisresidentuure ega ühiseid töötubasid ei ihka.

Protsessi kulg ja idee muutumine töö käigus. Nähtamatust käegakatsutavaks.

Harjumuseks on saanud jäädvustada mõtteid, lausekatkeid, sõnakujundeid, visuaalseid märke, mis mingil hetkel on tundunud tähenduslikud. Need on kui hetkede salvestused. Poolune nägemuspildid on vahel selged ja sisemiselt puudutavad. Mõne aja möödudes tekivad kildudest suuremad ja selgemad pildid, sõnad teisenevad värvideks ja faktuurideks. Umbes nii sünnivad mu vaipade kavandid. Vaibad on minu päevaraamat: midagi on neis isiklikku, võõrale silmale arusaamatut, midagi äratuntavat. Kavandades mõtlen algusest peale vaibale, ka tehnilisele teostamisele, materjalivalikule. Teen palju kavandeid, suur osa rändab prügikasti. Nendega, mis mind kõnetavad, jätkan tööd. Teen ka proove materjalis, elan tulevasse töösse sisse. Aga kudumisel, mis on väga loominguline ja meditatiivne tegevus, sünnib muidugi muutusi. Olen selles mõttes väga range: vaip on ideeline ja teostuslik tervik ja tulemus saab igas mõttes olla parim vaid autori teostuses!

Üksikud kujutavad elemendid abstraktsel taustal on mitme sinu vaiba kujundikeeles, on nad olnud peategelased, mille ümber kasvatad sobiva maailma, või sünnib enne maastik, kuhu sobitub sümbol või märk?

Küllap nii ja naa. Tegelen ühe teemaga pikemat aega, vaiba teostamise ajal sünnivad ideed uuteks töödeks. Rõhutan ikka ja jälle, et eesmärk on saavutada emotsionaalne ja esteetiline tervik, ju siis kuulvad sinna ka aeg-ajalt need äratuntavad kujundid. Kriitiliselt võttes võib kogu mu vaibaloomingut vaadates järeldada, et tegelen kogu aeg ühe asjaga.

Kas sinu loomingus on olnud perioode, käekirjamuutusi, mida ise oskaksid välja tuua? Kas nende taustal on olnud midagi eluolulist, või on need puhtalt kunstiväljal toimuvast lähtuvad?

70ndatel, kui oli minu loometee algus, oli vaibakunst võrreldav monumentaalkunstiga, tarbekunst oli dekoratiivne, mõõtmed suured. Mingi ruutmeetrise vaibaga vaevalt et näitusele pääses. Ajad ja seisukohad muutuvad. Ole kuitahes isikupärane, aja vool kannab sind ikka mingil määral.

Kas oled oma töid hävitanud/harutanud? Mis asjaoludel?

Olen teinud nii ühte kui teist, aga eesmärk on ikka olnud, et saaks parem. Peamine juht on intuitsioon. Pean tundma, et just aeganõudva gobeläänina on sellel tööl eluõigus, et teostuse viis ja materjalide kooslus lisavad mõttele midagi ainuomast.

Oled teinud koostööd mitme sisearhitektiga ja ka otse tellijatega. Kumb sulle rohkem sobib? Räägi mõni tore lugu tellijaga.

Sisearhitektide ja arhitektidega koostöö on olnud ülimalt nauditav. Olen olnud Aala Buldase, Anu Vainomäe, Tõnis Padu ja Jüri Soolepi projektides tekstiilikunstnikuna.

Eratellija on hoopis teistsugune suhtluspartner, kogemused on olnud meeldivad. Üks hiljutine tore lugu oli noore juristiga, kes otsis Kunstiakadeemia kaudu vaibakunstnikku. Selgus, et selle naise vanaema oli soovinud saada tekstiilikunsnikuks, kuid olude sunnil tegelenud muude aladega. Vanaema oli lapselapsele kinkinud tähtpäevadeks väikeseid rahasummasid, mida too alles hoidis. Kui vanaema suri, tuli naisele mõte, et ta tahaks memme mälestust talletada tekstiiliteoses, mille ostaks vanaema kingitud summadega. Lugu oli inspireeriv ja meeleolukas, tellijaga koostöös sündiski sobivas suuruses ja värvikeeles vaip tema uude korterisse. Jäime mõlemad rahule.

Sinu töid on avalikus ruumis mitmel pool, millised projektid on sulle olnud kõige põnevamad, ja miks? Kui kavandi teostab keegi teine, milliseid nõudmisi see autorile esitab? Kas tajud neid töid samamoodi omana, või on nendega teine suhe?

Põnevaim oli Akadeemia Nordi ringauditooriumi tekstiilide projekt koos Jüri Soolepiga. Sündisid 2x6 meetrised pindpõimevaibad seinale, mis teostati professionaalsete kudujate poolt. Kui gobeläänide seas, mida minu loomingus on üle saja, on vaid kolm sellist, mida ma pole ise teostanud, siis pindpõimevaipade puhul olen kasutanud teostajat. Tööjoonis ja kavand tuleb peensusteni läbi töötada, lõngakooslused ja värvikaardid ette valmistada. Kuduja teostab selle kiiremini, kui mina seda teeksin, aga lõpptulemuse eest kannan ikka ise vastutust ja vaipu pean oma loominguks.

Jälgid tänast Eesti kunstielu, millest tunned puudust?

Arvan, et on liiale mindud “Kuninga uute riiete kiitmisega”, tihti tuleks nentida, et kuningas on alasti. Ihalen rohkem positiivsete esteetiliste elamuste järele.

Oled kirjutanud Eesti tekstiiliajaloo käsitlusi (nt raamatus Eesti tekstiilikunst 1915-2015), millist perioodi pead endale kõige põnevamaks, millest veel sooviksid kirjutada?

Kirjutisi on minult tellitud trükiste ja erialaste konverentside tarbeks. Võiksin veel kirja panna mälestusi, kui väljastpoolt tuleks tõuge ja tellimus, et oleks huvi selle perioodi vastu, mida ise olen läbi elanud ja oskaksin mälestustena kirjeldada läbi kunstniku prisma.

Milline on sinu maastik?

Arvastan avarust ja helgust, eriti meeldib kõrgelt ja kaugelt merele vaadata. Ka koduaia mikrokosmos on kütkestav, eriti kui on tegu enda rajatud aiaga. Maalelamise tahtmist pole tulnud, mulle piisab suvekodust mändide all. Olen linnainimene, mulle sobib selline äärelinna või aedlinna miljöö, kus praegu elan või lapsepõlves-nooruses elasin.

Millised Stockholmi näitusel eksponeeritud töödest sisaldavad teemat, millega sooviksid veel töötada?

Kaske-kaske. Selles on minu mõtted ja tunded Eestimaast ja eestlusest, eestlastest.

(Katkendid intervjuust, mis tehtud Rootsi näituse eel 1. jaanuaril 2019. Küsis Kadi Pajupuu, Vastas Maasike Maasik)