Tekstiililiidu aastanäitus 2018 kannab nime KOLM värvi/põlvkonda/Eestit. Kontseptsiooni autor Kaire Tali.
Näitus oli suvel väljas Haapsalu linnagaleriis (kujundas Üla Koppel) ja detsembris Vana-Võromaa kultuurikojas (kujundus Madis Liplap). Tänane tekstiilikunst on selle näituse põhjal kõvahäälne=värviline, pigem plakatlikult ja lapselikult julmalt otsekohene, kui sügav ja salapärane. 
Selle näituse kontekstis eristus minu jaoks Tuuli Reinsoo töö, mis kõneleb kõige kiuste ellujäämisest kolme põlvkonna tekstiilsete tunnistajate kaudu: üks puuriidas elanud kampsun, ema nähtamatuks pleekinud õpilastöö ja lapselapse ponnistused taastada ja säilitada nõeludes ja tikkides: oli kord värv, jah oli, ma tean.


Mari-Triin Kirsi töö, kus äraõitsenud hiidtulbi varjus hõljub sinine mesitaru, liigutab mind iga kord hingepõhjani.  Nii võib maailma näha korjeretkel mesilane. Tahaks teada, mis sellest arvab tuntud sisearhitektuuri mesinik Hannes Praks, kuri inimene varastas kunagi Soomaalt tema mesitaru. Meisterlike kudumipiiskade eksponeerimine ruumilise pilvena on suurepärane lahendus. Aet Ollisaare juhendajatakt on selle teose sünni juures olnud märkamatult toeks.



Ilja Uhlinov on kudunud oma titepõlvejoonistuse, no tõesti! Ilja on fantaasiarikas joonistaja ja maailmade looja, ja nüüd ta valib sellise banaalse joonistuse, millesarnaseid on maailm täis. Minu jaoks saab see teos õigustuse alles siis kui ta koob paariliseks mõne oma hilisema joonistuse, näiteks ajast kui ta rastapatside lehvides rändas Euroopas.



Epp Mardi kolmest tööst koosnev komplekt on meisterlike tsitaatide kogum. Epp oskab timmida kammerlikku kaduvust usutavaks nii nagu seda võib leiduda mahajäetud majades.