18.01-5.02 on Hop galeriis Krista Leesi installatsioon Herringbone
My name is Bone, Herring Bone, kuulen oma peas häält, kui mõtlen Krista näitusele. Näitusesaali täidab kume veealune heli, mis häälestab vaataja kohe põnevusele, kalasabamustri tuletis, mis toodud võrrandis, on samuti kui spioonifilmist. Argine kangaassotsiatsioon pluss kalake võrdub Kristamuster. Vaatan heeringat võrrandis, ta oleks kui serveeritud. Kui kala oleks paigutatud saba ülespidi, oleks aju genereerinud kohe lennukipommi-viite, James Bond ripub kuskil lennuki küljes. Kui kala oleks horisontaalselt, arvaks, et tegu on Kristliku sümboliga. Ei, see on nii nagu ta on, kristalik, mitte kristlik. Või siis on rida: Mees+Naine=Hulk. Ülikonnariie+ ... ("Tervist, seltsimehed naised!" ütles pime, kui sisenes kalapoodi. See oli üks nõuka-aegne nali, mis oli toetatud sellest, et ERKI kõrvalmajas Tartu mnt alguses oli kalapood).


Pood siis? 
Heeringaparv voolab tootelt tootele, polüestriläikelised arendused jalanõudel, ülikondadel, jopedel. Kingake, kotike, hõrk ekspositsioon. Saalivarvur ütleb karmilt: Ei, me ei müü midagi! Jalga ei saa proovida.
Vaesel ajal olid kalanahast tooted teema. Nüüd mõjub totaalselt, elusast olendist aretatud vägivaldse asetusega toidumuster: pole ju parv, vaid just see militaarne, nurkne kalamarss, konserv, ülerahvastatud planeedi söötmine. Ingliskeelne sidusemuster broken twill...broken will. Üksikisiku tahe ja identiteet on murtud. 

Või mustvalge ulmefilm, kus kummitavad allveelaevadel hukkunud meremehed.

Nii palju kalu, nii palju soove. Rohkem, rohkem! Disaineri mustrimõte joondab kalu, nagu magnetlained metallipuru.

Käige näitusel!