AinikkiEiskop_detail

 

 

 

plakat

Vaata näitust

Järje hoidja
Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus Uue Kunsti Muuseumis

30. nov. 2012 - 20. jaan. 2013
Näitusel osalevad: Ainiki Eiskop, Ehalill Halliste, Sigrid Huik, Elna Kaasik, Mariann Kallas, Aili Kivioja, Sarah Kopli, Maria Kukk, Maija-Liisa Kruus, Peeter Kuutma, Mari Kõrgesaar, Riste Laasberg, Kairi Lentsius, Maasike Maasik, Tarmo Mäesalu, Merike Männi, Ilme-Anu Neemre, Aet Ollisaar, Ene Pars, Katrin Pere, Erika Pedak, Ülle Raadik, Anu Raud, Ilme Rätsep,Terje Salupuu, Eve Selisaar, Malle- Maria Sild, Ludmilla Swarzevskaja, Kaire Tali, Aune Taamal, Milvi Thalheim.

näitus “JÄRJE HOIDJA” toimub
04.02-28.02.2013 Võru Linnagaleriis
20.05.-08.06.2013 Kohtla-Järvel
Kellel ei ole võimalik oma töid edasi saata, palun teatada Ene Parsile 5142679
Ka teistel autoritel on võimalus Järje hoidjaga ühineda ja tuua Võrus ja Kohtla-Järvel toimuvatele näitustele uusi töid.

 
   

Tiina Puhkan

Tiina Puhkan: Sallija
HOP 14.12.-31.12.2012

 

 

 

 

   

Mari Haavel

Mari Haaveli tekstiilid: Ajalikud peegeldused
5. septembrist 10. oktoobrini 2012
Saaremaa Kunstistuudio galeriis

 

 
   

eva jakovits

Monika Järgi kureeritud eesti tekstiilikunsti näitus Kaunases.

23. september- 21 oktoober 2011. Galerii Meno Parkas

Kaunase näitusel

 

 

 

Koiliblikas 39
mai 2011

 

aet

Aet Ollisaare

ELULUGU Võru Linnagaleriis 5.-29.07.2011

 

 
   

minka

Siiri Minka

ROHELINE TÜDRUK 22.07. – 9.08.2011
Hop galerii Hobusepea 2 Tallinn

 Näituse avamine neljapäeval 21. juulil kell 17.00.

 


 

Siiri Minka on tavapäratu argipäevaga tekstiilikunstnik. Olles lõpetanud EKA tekstiilidisaini osakonna  hõivab suure osa tema ajast teraapiatöö puuetega inimestega – loov- ja tegevusteraapia gruppide juhendamine Tallinna Vaimse Tervise Keskuses.

Tekstiilikunstnikuna on ta leidnud oma tee gobeläänis põhjendades sellise peene lõngamaali sobivust oma natuuriga. Ühest küljest on tema eelistuseks suur formaat, teisalt, aga meeldib sellest enamgi  keskendumine detailidele, mida tema vaipadelt kindlasti otsida tasub.

 Minka võrdleb gobelääni maaliga kujutavas kunstis, uskudes, et vaip saab kanda ka pelgalt seinadisainiks olemisest sügavamat sõnumit.

 Oma esimese isiknäituse „Roheline tüdruk“ saateks kirjutab kunstnik: Roheline tüdruk on vaibaeksperiment ruumiga, millega kutsun vaatajat kaasa mängima. Kasutage veidi kujutlusvõimet ja astuge sisse lahtisest uksest, mida tegelikult pole. Minge ühest reaalsusest teise, sellest muinasjutust järgmisesse ja vaadake, mis juhtub. Teiega koos on Roheline tüdruk.

Roheline tüdruk on võib olla paljudele tuttavlik kuju, kuigi siinses reaalsuses me teda silmast silma ei kohta. Meie igapäevas elab Roheline tüdruk kõikide armsate ja ujedate inimeste sees, keda enda ümber näeme. Ilmselt on Roheline tüdruk tuttav nii Dorothyga Smaragdlinnast kui Alice’iga Imedemaalt. Ta teab, mis tunne võiks olla kanda plekist rüüd, mille sees ei ole südant ja kui veider, aga vajaminev sõber võib vahel olla üks väike valge jänes. Roheline tüdruk tunneb end mõnikord liiga väikesena – nende suurte ees, keda väga armastab, aga mõnikord jälle imelikult suure ja kõiketeadvana vaadates maailma justnagu veidi kõrgemalt. Kuid asjade nihkes proportsioonid ei ole tema jaoks siiski hämmastavad, Rohelise tüdruku maailmas on kõik kergesti muutuv ja muudetav. Igaüks paneb seal oma elu muinasloo ise kokku. Kui muinasjuturännakule lähete, ärge leivaraasukesi maha puistake, punase lõnga abil leiate kodutee uuesti kätte.

Näitust toetab Kultuurkapital.

Näitusi Hop galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.



Ellen Hansen Puhang

PEEGELDUSED.
Ellen Hansen ja Aet Ollisaar

Pärnu Uue Kunsti Muuseum 5. mai - 2. juuni 2011

Näitusel taaskohtuvad kahe erinevast ajastust pärineva autori tööd – Ellen Hansen alustas oma loometeed 1920-ndate aastate lõpul  Riigi Kunsttööstuskoolis,  Aet Ollisaar  1980-ndate lõpul Eesti Kunstiakadeemias õppides.  Samaaegselt on autorid tegutsenud vaid lühikese perioodi 1990-ndatel aastatel, kahe peale kokku  on aga aktiivset tegevust tekstiilikunstnikuna üle 80 aasta.

Lisaks vaibakunstile seob autoreid lähisugulus, kuid vanaema ja lapselapse suhe on põimunud erialasega. Tööd näitusel pakuvad põlvkondade erinevusest tulenevaid tugevaid kontraste ent  peegeldavad vastastikku ootamatuid seoseid läbi  kujundite, värvide ja  lugude.

Ellen Hanseni tööd toovad vaatajani  vormieelistuste muutumise ajas, kuid sisult jääb autor kindlaks oma lemmikteemadele – vaipades heliseb muusika, kõlavad luuleread, taaselustub Eesti rahvakunsti värvi- ja kujundikeel. Pikk loometee pakub üksikteoseid ja kompositsioonide seeriaid,  tehniliseks väljendusvahendiks on pehme rüiupind, selgepiiriline pindpõime või maaliline gobelääntehnika.

Kui Ellen Hansen on öelnud, et naudib  kõige enam  kavandamise protsessi, siis mina vaimustun  sageli materjalide olekust ja innustun tegema täpsemaid valikuid alles kudumise käigus.  Olen loonud  valdavalt suuremõõtmelisi vaipu, mille tehnilised eelistused on muutunud tihepindsest kudumist õhuliste avatud struktuurideni ja tagasi, ning teemadena põiminud sügavalt isiklikke lugusid abstraktsete üldistustega.

Näituse korraldamise ajendiks oli Ellen Hanseni  100. juubelisünnipäev  2010. aasta juulis.  Olles  viimastel aastatel korraldanud mitmeid näitusi autori erinevate perioodide töödest ja kavanditest, olen avastanud paljugi ootamatut ning jõudnud lähemale ka iseenda loomingu tekkepõhjustele.

Mitmete tööde puhul võib leida teemade, kujundite või värvide peegeldumist ühest ajast teise. Minu sünniaastal 1966 valmis Ellen Hansenil vaip „Mustad linnud“, 1996. aastal minul seeria “Lindloomad“. 1990-ndate laulev revolutsioon tõi Ellen Hanseni loomingusse vaiba „Aeg“, 2007. aastal valmis minul vaip „Ajatus“.  1990-ndatel lõi Ellen Hansen seeria kavandeid ja vaipu Juhan Liivi ainetel, minu diplomitööna kavandatud vaibaseeria  1991. aastal  sai alguse Eesti rahvalauludest. Ellen Hanseni  1960-ndatel loodud maaliline „Kullaketrajad“ peegeldub minu 2007. aastal valminud abstraktses töös „Kullakene“ .  Seetõttu on tööde kohtumine näitusesaalis põnevaks väljakutseks.

Nähtamatud ja nähtavad  seosed ja peegeldused avanevad vaatajale Pärnu Uue Kunsti Muuseumis alates 5. maist.

Aet Ollisaar aet.ollisaar@artcol.ee

Veelinnu pesa. Hilja Kulles
Hilja Kulles "Veelinnu pesa". 1981. Vill, põime

Näitus ETDMis

ÕHTU. Tekstiilikunstnik Hilja Kulles 90

02.02.-13.02.2011

Hilja Kulles on mitmekülgse loomingulise teega moe- ja tekstiilikunstnik, kelle ampluaa ulatub teatrikostüümidest moejooniste, rõivaste ja põimevaipadeni. 29. jaanuaril täitub läbi elu tihedalt tekstiiliga seotud kunstnik Hilja Kullesel 90 eluaastat. Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis on sel puhul väljas valik tema töödest.

Olles 1941-45 töötanud „Töölisteatris“ õmblustöökoja juhatajana, alustas Hilja Kulles alustas oma teadlikku kunstnikuteed õpingutega 1942. aastal Rakenduskunsti koolis, mille lõpetas 1950 juba Tarbekunsti Instituudi nime all moe erialal. Samas kateedris jätkas ta aastaid kestnud õppejõutööd, alustades assistendina, jätkates dotsendina ja lõpetas professori kohusetäitjana 1986. aastal.

Loominguline töö teostus õpetamise kõrvalt, näitustel osalemist alustas ta 1951. aastal. Esialgu oli see seotud eelkõige kostüümi ja moe valdkonnaga. Hilja Kulles tegi kaastööd nii omaaegsetele menukatele ajakirjadele Käsitööalbum ja Nõukogude Naine kui kavandas toodangut Kunstitoodete Kombinaadile, kus valmisid silmuskoes jakid, spordikomplektid ja maalitud siidrätikud, osales mitmetel konkurssidel.

Vaipade kavandamisega tegi Hilja Kulles algust 1960. aastatel, esialgu olid need õpitud erialast tulenevalt portreed või figuraalkompositsioonid. Hilisemate tööde puhul on ta lähtunud oma Tõstamaa maakodu ümbrusest ja meeleoludest. Need vaibad on pigem loodusnägemuslikud, kus teemadena varieeruvad avar puutumatu keskkond - meri, tuuled ja linnud, liikumine ja valgusmäng. Nii kohtuvad tema töid vaadates rõivaste praktiline ja funktsionaalne maailm meeleliselt vaba käsitlusega vaibaloomingus.Näitusel on väljas valik Hilja Kullese põimevaipadest ja kostüümi- ning kudumitekavanditest alates 1948. aastast.

Täpsem info:Liina Kulles tel. 5271685

Omadega Mäel

3. detsember 2010 -16. jaanuar 2011 Uue Kunsti Muuseumis Pärnus

20. oktoober – 12. november 2010 Võru Linnagaleriis

Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus „OMADEGA MÄEL“
7. september – 7. oktoober 2010 Eesti Rahvusraamatukogus.
Fotod Pelle Kalmo.

 

Veinika Västrik

 

LEIUTASU / REWARD

Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Kaunas Art Institute tekstiiliosakonna tudengid ja õppejõud

25. november 2010 – 10. jaanuar 2011
Näituse avamine 24. novembril kell 17.00

Mis on leitud asjade väärtus? Kas asjad ise või see, mida kunstnik nendega teha saab?
Või mis on tasu leidmise eest, kas preemia sellelt, kellele saad kaotatud asja tagastada, või hoopis võimalus leitust midagi uut luua?
Või emotsionaalne väärtus, mis jääb hinge millegi leidmisel? Või see aimatav elatud elu, mis on iga leitud asja taga ja millest võib saada lõputult inspiratsiooni uuteks algusteks?

Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonnas septembri alguses toimunud workshopile tõid osalejad kaasa oma leiud. Tähelepanu pöörati esemete kontekstile – valmivate tööde inspiratsiooniallikaks said leidmise lood ja põnevad detailid. Töödes leiab kasutamist tekstiilikunsti väljendusvahendite varasalv – materjalid, tehnikad, märgiline kontekst. Autorid on tõlkinud leitud esemeid erinevasse kujundikeelde ja toonud vaatajani leidude varjatud väärtusi. Valminud tööd jutustavad vaatajale lugusid möödunud aegadest ja inimestest, kuid pakuvad ka tulevikunägemusi ja uut käsitluslaadi tuttavate asjade mõistmiseks. Koos tudengitega osalesid osakonna õppejõud ja külaliskunstnikud Mae Kivilo ja Monika Zaltauskaite-Grasiene. Projekti teise poolena jätkus töö leidudega Kaunas Art Institute tekstiiliosakonnas, kus Monika Zaltauskaite-Grasiene juhendamisel uurisid tudengid ajalooliste mööbliesemete lugusid. Selle tulemusena valmisid digitaalsetel êakaartelgedel uued kangad, mis on inspireeritud ajaloost ja esemete lugudest.

Leitud asjad, mis on saanud uue konteksti ja alguse, eksponeeritakse näitusel koos leidmise lugudega.

Projekti kureerib Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna professor Aet Ollisaar.
Projekti toetab Eesti Kultuurkapital.

Leiutasu ülespanek